1460ndatest kuni 1491. aastani loodi Notke töökojas mitmesuguseid töid nii kohalikele kui kaugematele tellijatele: teadaolevalt valmisid sel perioodil nii Lübecki toomkiriku triumfirist (1477), Århusi toomkiriku peaaltari retaabel (1479) kui ka Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltari retaabel (1483). Tallinnaga olid Notkel ka isiklikud sidemed, nimelt on teada, et tema sugulane Diderick Notken oli siin preestrina ametis.
Alates 1491. aastast töötas Notke Stockholmis Rootsi riigi müntmeistrina. Rootsis oli ta varemgi tegutsenud – tema töökojast on pärit Püha Jüri skulptuurigrupp Stockholmi Suurkirikus.
Sajandivahetusest oli Notke Lübeckis tagasi. 1501. aastast on säilinud ka Notke testament, kus peamiseks pärijaks oli märgitud tütar Anneke.
1505. aastast tegutses Notke Lübecki Peetri kiriku töödejuhatajana, ent neli aastat hiljem palkasid kiriku eestseisjad tema asemele uue mehe. Hiljemalt 1509. aasta maikuus Notke suri.
“Bernt Notke loomeaeg langeb keskaja ja varauusaja, hilisgootika ja renessansi piirimaile.
Ühest küljest oli ta paljuski kinni keskaja kunsti kaanonites, ent teisest küljest katsetas julgelt uusi kunstilisi võtteid ja tehnilisi lahendusi. Tema töökoja loomingut iseloomustab monumentaalsus, jõuline väljendusrikkus ja oma aja kohta uudne lisamaterjalide kasutamine. Näiteks liimiti inimkeha veresoonte edasiandmiseks puuskulptuuridele naharibasid, kujude riietusest tõepärasema mulje loomiseks aga lisati neile kangast, pärgamenti, klaasitükke jm. Notke oli eelkõige tuntud kui hiilgav maalija ning võimekas töökojajuhataja. Selles osas, kas ta ise tegeles ka puunikerdamisega, puudub kunstiajaloolaste seas üksmeel.”
Anu Mänd. Bernt Notke. Uuenduste ja traditsioonide vahel. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2010
1460ndatest kuni 1491. aastani loodi Notke töökojas mitmesuguseid töid nii kohalikele kui kaugematele tellijatele