Looming

Lübecki Maarja kiriku „Surmatants“

Bernt Notke maalis kaks „Surmatantsu”: ühe Lübecki Maarja kirikusse, teise aastakümneid hiljem Tallinna jaoks. Kaks maali olid omavahel väga sarnased, ent neil oli siiski ka olulisi erinevusi. Lübecki „Surmatants“ pole säilinud. 1701. aastaks oli teos nii kehvas seisukorras, et maalija Anton Wortmann tegi sellest koopia. See koopia hävis 1942. aastal Maarja kiriku põlengus. Koopial oli algselt 49 figuuri, ent aja jooksul lõigati neist kaks välja. Maal algas flööti puhuva Surmaga ning lõppes hällilapsega. Wortmann ei kopeerinud vana maali üks ühele, vaid lisas detaile oma ajastust. Ka värsid asendati uutega.

Tallinna Niguliste kiriku „Surmatants“

Tallinna „Surmatantsust“ on säilinud ainult algustükk 13 figuuriga. On teadmata, mitu figuuri pildil algselt oli, kui pikk see oli ning kes selle tellis. Kuna Niguliste kiriku keskaegses arveraamatus (1465–1520) teost ei mainita, võib oletada, et selle annetas kas mõni jõukas eraisik (eelkõige kaupmees), gild või vennaskond. On ka arvatud, et teos ei pruukinud algselt asuda Nigulistes, vaid hoopis dominiiklaste Katariina kirikus, ent sellegi kohta pole mingeid tõendeid.

Bernt Notke „Surmatants“ on kahtlemata rahvusvaheliselt kõige tuntum keskajast pärinev kunstiteos Eestis. Maal on erakordselt kõrge kunstilise tasemega – eriti sugestiivselt mõjuvad paavsti ja keisri nägu.

Skånesse sõitjate retaabel

Retaabel asus Lübecki Maarja kiriku Ristija Johannese altaril, mis kuulus Skånesse sõitjate vennaskonnale (kaupmehed, kes kauplesid Skånega). Säilinud on vaid retaabli välistiivad ja mõned nikerdatud detailid. Altarikapp ja skulptuurid on kaduma läinud. Tiivad on eksponeeritud Lübeckis Anna muuseumis (St. Annen-Museum). Püha Kolmainsuse stseeni Jumal-Isa sarnaneb Tallinna „Surmatantsu“ keisriga.

Lübecki toomkiriku triumfirist

Monumentaalne triumfirist valmis aastatel 1470–77 ning pühitseti sisse Neitsi Maarja taevaminemise pühal, 15. augustil 1477. Risti tellis Lübecki piiskop Albert Krummedick, keda ennast on teosel ka kujutatud. Triumfirist moodustas vaid ühe osa Krummedicki annetustest: risti all asus piiskopi eestvõttel uuesti rajatud altar, mis oli pühitsetud Pühale Ristile ja Ilmutusraamatu 24 vanemale. Tõenäoliselt kavandas piiskop triumfiristi endale ka hauamonumendiks, sest kui ta 1489. aastal suri, maeti ta Püha Risti altari ette.

Lübecki toomkiriku letner

Notke töökojast pärineb letneri puidust balustraad koos pühakute kujudega. Kõrgete baldahhiinide all on kujutatud seismas Lübecki toomkiriku nelja kaitsepühakut: Püha Nikolaust, Neitsi Maarjat (siin kujutatud kui Madonna kuusirbil), Ristija Johannest ja Püha Blasiust. Mõned balustraadil asuvatest väikestest pühakufiguuridest asendati 19. sajandil uutega. Kell koos raamistuse ja pealdisega pärineb 17. sajandist.

Lübecki toomkiriku ilmikute retaabel

Tegemist pole õigupoolest altariretaabliga, vaid maalitud tahvlitega kooripingi tagaseinal, ent kahte keskmist tahvlit saab retaablitaoliselt avada. Algselt asus see pink otse letneri taga ja oli seotud ilmikute jaoks mõeldud altariga. Pingi esikülje neli tahvlit, mis kujutavad püha Clemensit, Neitsi Maarjat, Ristija Johannest ja Püha Agnest, on teostuselt nõrgemad ja neid peetakse Notke mõne abilise tööks. Tagaküljel asuvad Püha Nikolaus ja Püha Blasius on maalitud meisterlikumalt, mistõttu mõned teadlased on pidanud nende autoriks Notket ennast. Pingi külgtugedeks on kasutatud vanema, 14. sajandist pärineva pingistiku osi.

Århusi toomkiriku peaaltari retaabel

Retaabli tellis Århusi piiskop Jens Iversen Lange (1449–82), kelle eestvõttel alustati ka toomkiriku suurejoonelisi ümberehitustöid. Toomkiriku kaitsepühakuks on Püha Clemens, keda on kujutatud nii retaablil kui ka mujal kirikus. Bernt Notkele kui retaabli autorile on osutatud Lübecki rae kirjas piiskop Jens Iversenile 20. detsembrist 1478. Sel ajal tööd retaabli juures juba käisid. 1482. aastal kinnitas Notke piiskopile, et on oma tasu kätte saanud. Kokkulepitud summale lisaks andis piiskop meistrile ka jootraha ning kinkis hobuse.

Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltari retaabel

Keskaegse Tallinna all-linn jagunes Niguliste ja Oleviste koguduseks. Püha Vaimu kirik seevastu oli seegikirik, moodustades ühe osa seegikompleksist. Püha Vaimu preestri kohustuste hulka kuulus sakramentide jagamine seegihaigetele ja -vaestele ning teistele seegielanikele, kelle hulgas oli ka pensionipõlve pidavaid vaimulikke. Püha Vaimu kirikul oli veel teinegi funktsioon: seal pidas aeg-ajalt oma istungeid Tallinna raad. Seetõttu on pühakoda mõnikord nimetatud ka rae kabeliks. On tõenäoline, et just raad tellis 1480. aastate alguses peaaltari jaoks Lübeckist uue retaabli. Retaablit, mis valmis pealiskirja kohaselt 1483. aastal, kaunistavad Tallinna linna vapid.

Säilinud on ka Bernt Notke kiri Tallinna raele 1484. aastast, kus meister tuletab raehärradele meelde, et tal on ühe „tahvli“ (st retaabli) valmistamise eest veel raha saada. Kirjas on tellijatena nimetatud bürgermeister Diderick Hagenbeket ja tema kaaslast, s.t. Püha Vaimu kiriku eestseisjaid.

Püha Jüri grupp Stockholmi Suurkirikus (Storkyrka)

Selle suurejoonelise monumendi annetasid Stockholmi Nikolause kirikule (praegune Suurkirik) Rootsi regent Sten Sture vanem ja tema naine Ingeborg Tott. Ühe versiooni kohaselt telliti see taanlaste ja Kalmari uniooni pooldajate üle saavutatud võidu mälestuseks Brunkebergi lahingus (10. oktoober 1471). Nimelt olevat mõlemad vaenupooled enne lahingut kutsunud appi Püha Jüri, ent pühak soosinud Sten Sture väge. Monumendi ideoloogiline tõlgendus oleks järgmine: nii nagu vapper rüütel Jüri takistas lohel alla neelamast kaunist printsessi, nii takistas Sten Sture unioonil alla neelamast Rootsit. Selles osas, kas Püha Jüri grupp on valmistatud Bernt Notke töökojas, lähevad uurijate arvamused lahku: on ka väidetud, et monumendi autoriks on hoopis üks Madalmaade meisterkond.

Püha Gregoriuse missa

Püha Gregoriuse missat kujutati hiliskeskaja kunstis väga sageli, sest see näitlikustas katoliku kiriku üht tähtsaimat õpetust – armulauaveini ja -leiva muutumist Kristuse vereks ja ihuks. Nimelt ilmutas legendi kohaselt Kristus end missat pidavale paavst Gregorius Suurele (590–604), et kinnitada oma tõelist kohaolekut armulauaelementides. Ka siinsel pildil võib näha altaril seismas kannatavat Kristust, kelle haavadest voolab verd karikasse. Paavst Gregorius põlvitab altari ees, imet on pealt nägemas kolm piiskoppi, kolm kardinali, kolm toomhärrat, diakon, alamdiakon jt. Paljusid tegelasi on kujutatud isikupäraste näojoontega. Lübecki Maarja kirikus asunud maal hävis 1942. aastal.