2022. aasta kevadel alustati esimese skulptuuri, Neitsi Maarja konserveerimistöödega.
Skulptuur eemaldati altarikorpusest ning transporditi Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanutisse, kus seda hoiustatakse spetsiaalses kliimakastis, et vältida temperatuuri- ja niiskustaseme muutustest tekkida võivaid kahjustusi.
Varasemate restaureerimistööde käigus pole skulptuuri puhastatud ega ka hilisemaid värvikihte eemaldatud.
Varasemate restaureerimistööde käigus pole skulptuuri puhastatud ega ka hilisemaid värvikihte eemaldatud. Skulptuur on tugevalt määrdunud ning erinevates piirkondades asuvad puhastusproovid, profülaktilised kleebised ja sondaažid lõhuvad niigi ebaühtlast tervikut. Näiteks on Neitsi Maarja paremal näopoolel piklik sondaaž, millelt on võimalik selgelt eristada 3 värvikihti: 15. sajandi originaal, 17 sajandi temperakiht ning 19. sajandi õlivärvikiht. Pärast skulptuuri seisundi täpset kaardistamist, seati konserveerimise kontseptiooniks originaalkihtide avamine ning skulptuuri visuaalse terviku taastamine. Seega esimeseks ajaliselt väga mahukaks tööetapiks sai sekundaarsete värvikihtide eemaldamine, mida on võimalik teha vaid mehaaniliselt skalpelli abil valgusmikroskoobi mitmekordse suurenduse all.
Esimene tööetapp ja 17. sajandist pärineva maalingu eemaldamine
Tööde käigus ilmnes, et 17. sajandil originaalkihile kantud temperakihti on võimalik paksu õlivärvikihi alt peaaegu täies ulatuses välja puhastada.
Konserveerimiskava koostades seati üheks eesmärgiks 1625. aasta temperavärvidega teostatud ülemaalingu dokumenteerimine. See tähendab, et ülemaalingud proovitakse eemaldada võimalusel kiht-kihilt. Tööde käigus ilmnes, et 17. sajandil originaalkihile kantud temperakihti on võimalik paksu ja ebaühtlase õlivärvikihi alt peaaegu täies ulatuses välja puhastada. Esinevad mitmed kaod, kuid tervikpilt on täiesti loetav. Võrreldes originaaliga on uue maalikihi peale kandmisega kadunud detailsus, ent 17. sajandi ülemaaling siiski järgib teatud määral originaali, mida ei saa enam öelda 19. sajandi robustselt teostatud ülemaalingu kohta. Kulmukaar järgib originaalkulmukaart , silmavärv on sinisest hallikamaks muutunud, huulevärv heledam ning põsed on endiselt roosad.
17. sajandi värvikihi põhjalik dokumentatsioon andis konservaatorile (vaimse) kindluse ajalooline ülemaaling eemaldada ja avada skulptuuri originaalkihistus.
17. sajandi värvikihi põhjalik dokumentatsioon ja visuaalne talletamine andis konservaatorile (vaimse) kindluse ajalooline ülemaaling eemaldada ja seeläbi avada skulptuuri originaalkihistus. Eemaldamise poolt rääkisid mitu argumenti. Esiteks konserveerimiskontseptisoon – avada 15. sajandi kiht, nagu seda oli tehtud varasemate tööde käigus (1980ndatel) altaris paiknevatel skulptuuridel. Teiseks oli 17. sajandi maalikihi side alumise kihiga kohati äärmiselt halb. Kahe värvikihi vahele oli jäetud ebaühtlane ja piirkonniti väga paks laki- ja mustusekiht, mis kahe värvikihi vahelise kontaktpinna katkestas. Selle tulemusel tekkisid 19. sajandi kihi eemaldamise käigus 17. sajandi värvikihti mitmed kaod, kuna peamine kiht lihtsalt haaras alumise kihi endaga kaasa.
Pealmisi värvikihte eemaldades tuli välja tore detail: sinakad veresooned.
Eelnevalt mainutud ebaühtlane laki- ja mustusekiht raskendas ka algse värvikihi väljapuhastamist. Pärast küllaltki lihtsasti eemalduva 17. sajandi värvikihi alt jäi originaalile mitmes piirkonnas ebaühtlane ja kolletunud lakikiht. Kuna originaalpind ise on niivõrd delikaatne ning seda katva paatinakihi eemaldamine tunduks meelevaldne, ei tulnud lahustite kasutamine kõne alla. Seetõttu tuli ka lakikihti mehaaniliselt skalpelliga eemaldada/õhendada.
Toreda üllatuse pakkus ka Maarja käelaba. Pealmisi värvikihte eemaldades tuli välja väga tore detail: sinakad veresooned.
