Notke Workshop

Paralleelselt konserveerimistööde projektiga otsustati läbi viia ka mastaapsed tehnilised uuringud, mille eelduseks on restaureerimistöödel tekkiv ligipääs altari detailidele.

Et tegemist on ühe Eesti ja ka rahvusvaheliselt olulisema kunstiteosega, on uurijad selle vastu huvi tundunud läbi 20.sajandi. Tehnilisi uuringuid on retaablile teostatud järjepidevalt alates ajast, mil sellega tegelesid Moskva konservaatorid. Andmeid on ka erinevates allikates publitseeritud, kuid need on killustatud ning lähtematerjalid ei ole sageli arhiividest kättesaadavad. Seetõttu otsustati paralleelselt käesoleva konserveerimistööde projektiga läbi viia ka mastaapsed tehnilised uuringud, mille eelduseks on restaureerimistöödel tekkiv ligipääs retaabli detailidele.

Uuringute suur avalöök toimus 2021. aasta septembris nädalase töötoana. Seminarides, loengutes, uuringutes jm osales kümneid inimesi – tudengitest spetsialistideni, huvilistest uurijateni. Keskenduti eelkõige viiele skulptuurile: Filippusele, Ristija Johannesele, Pühale Elisabethile, nn Donaatorile ning Neisti Maarjale, kes tõsteti paremaks ligipääsuks altarikapist välja. Lisaks olid vaatluse all retaabli tiibadel olevad maalingud, millele teostati osalised uuringud.

https://youtu.be/9zCm1dbfoSQ
Videosalvestus Notke workshopist 2021.a septembris

Transportisime Neitsi Maarja Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti ja katsetasime esmakordselt Eestis keskaegsete puitskulptuuride läbivalgustamist kompuutertomograafiga.

Koos Maksu- ja tolliameti spetsialistidega tehti röntgenuuringud, mis võimaldasid heita pilgu skulptuuride “sisse” – uurida nende ülesehitust, kinnitusmehhanisme ja hilisemaid parandusi. Lisaks kohapeal tehtud röntgenitele õnnestus tänu Neitsi Maarja figuuri altarist eemaldamisele transportida see Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti ning katsetada esmakordselt Eestis keskaegsete puitskulptuuride läbivalgustamist kompuutertomograafiga. Tulemuseks oli suurepärane kolmemõõtmeline röntgenkujutis, mille abil muutusid loetavaks nii skulptuuri sees olevad metallelemendid, kuju konstruktsioonilised eripärad, aga ka metalle sisaldavate pigmentide kasutus skulptuuri pinnal (foto 4).

Värvikihtide uurimine ning pigmentide määramine koos Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli analüütilise keemia instituudiga andis esialgsed teadmised originaalteoses ja hilisemates restaureerimiskihtides kasutatud materjalidest. Paljudes kohtades joonistus välja kaks ülemaalingukihti, mis ilmselt vastavad allikatest tuntud 1625. ja 1815. aasta retaabli värskenduskuuridele.

Värvikihtide uurimine ning pigmentide määramine koos Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Tartu Ülikooli analüütilise keemia instituudiga andis esialgsed teadmised originaalteoses ja hilisemates restaureerimiskihtides kasutatud materjalidest. Paljudes kohtades joonistus välja kaks ülemaalingukihti, mis ilmselt vastavad allikatest tuntud 1625. ja 1815. aasta retaabli värskenduskuuridele. Pigmendianalüüsidele tuginedes võib oletada, et osad üsna ulatuslikud värviparandused võiksid pärineda 19. sajandi teisest poolest või 20. sajandi algusest (sellele viitas tõenäoline tsinkvalge kasutus), tõenäoliselt retaabli Niguliste kirikus paiknemise ajast.

Originaalvärvi elementkoostise uurimine tõstis mitmeid küsimusi, mis on rahvusvahelise uurimistöö kontekstis huvipakkuvad. Näiteks eri värvitoonide kihiline ülesehitus – punase puhul kinaver, mis on kaetud võib olla mingi orgaanilise materjaliga (nt krapplakiga); sinise asuriidi puhul tume alusmaaling. Väga eripärane on rohelise ülesehitus Püha Filippuse kujul – selle tuvastasid ka varasemad uurijad (V. J. Birstein, M. M. Naumova, V. M. Tul’chinsky). Samuti on väga harva esinev praegu peaaegu mustalt mõjuv kuid algselt asuriitsinine marmoreeritud pind korpuse kaarjalt sissepoole aheneval raamistusel.

Korpuse kujude polükroomia on mõnevõrra keerukam, ehk isegi hinnalisem, kui retaabli tiibade oma.

Hetkel jääb veel lahtiseks, kuivõrd eristuvad on omavahel korpuse skulptuurigrupi ja tiibade ning tabernaakli skulptuuride polükroomia. Käesolevas uurimuses ilmnes üksikuid viiteid, et korpuse kujude polükroomia on mõnevõrra keerukam, ehk isegi hinnalisem, kui retaabli tiibade oma. Varasemates uurimustes on Tallinna retaabli skulptuurid omistatud kahele eri nikerdajakäele (Kerstin Petermann). Kas see eristus joonistub välja ka skulptuuride polükroomia puhul?

Sideainete määramisega tegeletakse Tartu Ülikooli Keemia instituudis edasi. Esialgu näib originaalpolükroomia puhul olevat valdav proteiini-põhine meedium. Edasine uurimistöö näitab, kuivõrd joonistub Tallinna retaabli puhul välja keskaja tava kasutada eri pigmentide ja erinevate soovitud pinnaefektide puhul erinevaid sideaineid ühel polükroomsel objektil.

Kirjandus

  • Erik Moltke, Bernt Notkes altertavle i Århus Domkirke og tallinntavlen: mit Regesten und Bildtexten auf deutsch. (Vol. 1–2) København 1970.; Nikolai Bregmann, Olga Lelekova, Die Restaurierung des Altars von Bernt Notke in Tallinn. – Internationales Kolloquium zum Werk des Bernt Notke: Anlässlich der Restaurierung der Triumphkreuzgruppe im Dom Lübeck 22.–24. September 1976 (Vorträge), 1976, lk 126–133.; V. J. Birstein, M. M. Naumova, V. M. Tul’chinsky, An Examination of some Painting Materials of Several 15th Century Polychrome Sculptures. – ICOM Committee for Conservation 5th Triennial Meeting Zagreb Yugoslavia 1.–8. X, 1978.; М. М. Наумова, В. Я. Бирштейн, В. М. Тулъчинский, Исследование некоторых материалов живописи полихромных росписей деревянных скульптур 15 века. – Художественное наследие 7 (37), 1981, lk 52–58.; Tallinna Püha Vaimu kappaltari tabernaakli konserveerimistööde aruanne. Ennistuskoda Kanut. Koostajad: Pia Ehasalu, Kriste Sibul, Ingrid Pihelgas, Signe Vahur, Viljar Talimaa, 2009.; P. Ehasalu, Tallinna Püha Vaimu kiriku kappaltari tabernaakli uurimine ja konserveerimine: pilootprojekt altari seisundi ja konserveerimisvajaduse hindamiseks. – Renovatum Anno 2010, lk 64−74.
  • V. J. Birstein, M. M. Naumova, V. M. Tul’chinsky, An Examination of some Painting Materials of Several 15th Century Polychrome Sculptures.
  • Kerstin Petermann. Bernt Notke. Arbeitsweise und Werkstattorganisation im späten Mittelalter, Berlin 2000, lk 108-111.

Veel postitusi