Püha Vaimu kappaltari meistri jälgedel

Surmatants. Bernt Notke. Eesti Kunstimuuseum, Niguliste muuseum

Püha Vaimu altariretaablist ja Bernt Notke loomingust kirjutab Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna kunstimälestiste ekspert Eero Kangor

Eesti kõige väärtuslikemateks kunstitöödeks peetakse Püha Vaimu kiriku peaaltari retaablit (altariseina) ja Niguliste kiriku Antoniuse kabelis asuvat maali “Surmatants”. Mõlemad üle 500 aasta vanused kunstitööd valmisid hiliskeskaja Põhja-Euroopa ühe kuulsama meistri Bernt Notke töökojas. Paar aastat tagasi uuendas Eesti Kunstimuuseum “Surmatantsu” ekspositsiooni ning väärtuslik maal sai endale uue ja atraktiivsema vitriini, mis lihtsustab ka maali hooldamist. Samal ajal astuti Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna eestvedamisel esimesed sammud Püha Vaimu kappaltari konserveerimiseks. Nüüd on konservaatorid  ja kunstiteadlased alustanud Tallinna linna toetusega põhjalikku tööd, mis kestab plaanide kohaselt 2025. aastani. Uurimis- ja konserveerimiskava näeb esimese kahe aasta jooksul ette põhjalikke uuringuid, millega selgitatakse välja kõige sobivamad viisid altari säilitamiseks tulevastele põlvedele. Konserveerimistööd võtavad aega vähemalt kaks aastat. Uurimisse ja konserveerimisse kaasatakse Eesti parimad spetsialistid Eesti Kunstiakadeemiast, Eesti Vabaõhumuuseumist, Tallinna ja Tartu Ülikoolist ja Tehnikaülikoolist (Taltech). Püha Vaimu kirikus koha peal ja laboris toimuvate tööde tulemused saavad jooksvalt kättesaadavaks laiemale huviliste ringile nii Eestis kui välismaal. 

Mis teeb siis selle altari nii eriliseks? Esiteks muidugi selle vanus. Arvestades siinsete alade keerukat ja sõdaderohket ajalugu, on ime, et teos on üldse tänase päevani säilinud. Teiseks on see Eesti varasemate kunstitööde seas üks väheseid, mis on täpselt dateeritud. Seda, et altar valmis pealiskirjade kohaselt 1483. aastal, kinnitab järgmisest aastast pärinev B. Notke kiri Tallinna raele. Tallinna Linnaarhiivis säilinud kirjas tuletab ta raehärradele meelde, et tal on retaabli valmistamise eest veel raha saada. Kirjas on tellijatena nimetatud bürgermeistrit Diderick Hagenbeket ja tema kaaslast, st Püha Vaimu kiriku eestseisjaid. Tähtis on ka see, et ilma selle kirjata oleks kappaltari valmistanud meistrit olnud võimalik kindlaks määrata vaid kaudselt, võrreldes selle stiili teiste sama perioodi kunstitöödega, nagu seda keskaegsete tööde puhul enamasti tehaksegi. Ning kõigele lisaks seisneb kappaltari väärtus tema erakordselt kõrges kunstilises tasemes – oli ju B. Notke selle perioodi üks tunnustatumaid meistreid, kelle töid tellisid varakad kogudused ja maaisandad.

Tuntud meister Läänemere piirkonnas

Bernt Notke nimelist Pommeri väikelinnast Lassanist pärit meistrit mainitakse esmakordselt 1467. aastal seoses tema vastuvõtmisega saksa Hansalinna Lübecki klaasijate ja maalijate tsunfti. Sellest lähtuvalt on arvutatud, et ta sündis 1440. aasta paiku, kuid pole välistatud et varem. Juba 1466. aastaga on dateeritud üks tema suuremaid maale – Lübecki Maarja kiriku “Surmatants” – millest 1701. aastal tehtud koopia hävis Teises maailmasõjas. Tegemist oli umbes 30 m pikkuse ja 2 m kõrguse maaliga, mis oli eeskujuks paar aastakümmet hiljem valminud Tallinna Niguliste kiriku samateemalisele (ja umbes sama suurele) maalile. Nii pidi B. Notkel juba 1460. aastatel olema oma töökoda, kus tema juhendamisel võis töötada veel maalijaid, tislereid, puunikerdajaid ja teisi meistreid. B. Notke töökoja toodangu kvaliteedist kõneleb see, et ta sai suuri tellimusi kogu Läänemere piirkonnast. 1477.a valmistas ta Lübecki Toomkirikule 17 m kõrguse triumifiristi ja ajanäitajaga kooriseina. 1479. aastal valmis tema töökojas Taani Aarhusi kiriku 9 m kõrgune altarisein. Talle omistatud töid on veel, kuid suurem osa neist on tõenäoliselt hävinud.

B. Notke tegutses ja töötas mõnda aega ka Rootsis. 1483. ja 1484.a reisis ta Stockholmi, kus võis kohtuda Rootsi regendi Sten Sture vanemaga (1440–1503). 1489. a annetas Sture oma abikaasaga Stockholmi Nikolause kirikule (praegu Suurkirik) Püha Jüri puitskulptuuri, mille Rootsi kunstiteadlane Johnny Roosval omistas just B. Notkele. Roosval, nagu paljud kunstiteadlased sellisel puhul, lähtus sellest, et Püha Jüri skulptuuri näol on tegemist kõrgetasemelise kunstitööga, mis pidi valmima tuntud meistri töökojas. Et B. Notke 1480. aastatel seal reisis ning 1491–1496. a Stockholmis Rootsi riigi müntmeistrina töötas, järeldas Roosval, et ta valmistas ka Püha Jüri skulptuurigrupi. Tänapäeval on selles kahtlema hakatud, sest midagi kindlat, erinevalt Tallinna Püha Vaimu kiriku kappaltarist, keegi selle autorluse kohta väita ei saa. B. Notkest on veel teada, et 1498. aastal oli ta tagasi Lübeckis. Oma elu viimasel kümnel aastal tegutses ta muuhulgas Lübecki Peetri kiriku ehitusmeistrina, millest teatavad allikad veel 1509. a, kuid samast aastast pärinevad ka teated tema surmast.

Bernt Notke tööd Tallinnas

B. Notke sidemetest Tallinnaga (tollal Revaliga) annavad tunnistust 1468. aastast pärit teated, kus mainitakse ka tema siinset sugulast, preester Diderick Notkenit. Just viimase vahendusel võis Tallinn saada kaks meistri tööd, mis on tänaseni säilinud. Nagu öeldud, on Tallinna “Surmatants” säilinud vaid osaliselt. Sellest on alles ligi kaheksa meetri pikkune algustükk 13 figuuriga. Kuna Niguliste kiriku keskaegses arveraamatus teost ei mainita, võib oletada, et selle annetas mõni jõukas eraisik, gild või vennaskond. Kunstitöö võidi tellida ka mõnele teisele kogudusele. See võis algselt asuda hoopis dominiiklaste Katariina kloostri(kiriku)s, mis rüüstati usupuhastuse ajal 16. sajandi esimesel veerandil ning jäi seejärel varemetesse. Enne kiriku hävimist jõuti sealt teadaolevalt päästa nn Mustpeade altar, mis asub praegu Niguliste kirikus. Aga Katariina kirikust võidi Nigulistesse tuua ka suuremas osas hävinud “Surmatants”. Esimesed teated “Surmatantsu” asumisest Nigulistes pärinevad 1603. aastast. 17. sajandil asus see Antoniuse (Matteuse) kabelis. Et kabelit 1486–1493.a laiemaks ehitati, võidi siia tellida ka “Surmatants”.

Niguliste kiriku “Surmatants” on rahvusvaheliselt kõige tuntum keskaegne kunstitöö Eestis. See on erakordselt kõrge kunstilise tasemega. Surmatantsu-teema on hiliskeskaja kunstis ja kirjanduses üsna levinud ning selle ajendiks ning populaarsuse põhjuseks peetakse 14. sajandil kogu Euroopat laastanud katku, mis pani inimesi mõtlema maise elu kaduvuse üle. Surmatantsu piltidel tantsib personifitseeritud Surm vaheldumisi nii selle maailma võimsate ja vägevate kui ka talupoegadega. Ajastule omaselt kujutatakse surelikke hierarhilises järjekorras, alustades paavstist ja lõpetades imikuga. Teose sõnum on see, et surma ees on kõik võrdsed sõltumata seisusest, varast või vanusest.

Keskaegse Tallinna all-linn (Toompea moodustas eraldi linna, mida eraldas näiteks Lühikese jala värav) jagunes Oleviste ja Niguliste koguduseks. Püha Vaimu kirik oli seevastu nn seegi- ehk vaestekirik, kuid kirikul oli veel üks funktsioon. Seal pidas aeg-ajalt oma istungeid Tallinna raad ehk linnavalitsus. Seetõttu on pühakoda nimetatud ka raekabeliks. Raad tellis tõenäoliselt B. Notke töökojast altariretaabli, mille pildiprogramm on seegikiriku jaoks väga sobiv: sellel kujutatakse kehalisi kannatusi, ent lubatakse ka Jumala armu. Suletud altarikapi ustel on kaks maali, mis kujutavad Kristust ning vaeste ja haigete eest hoolt kandud Püha Elisabethi. Avatud tiibadel on maalid Püha Elisabeti legendist ja Kristus kannatuslugu. Erilistel puhkudel avati aga altariretaabli sisemus, mille skulptuurid kujutavad nelipühade imet. Kappaltar on oma algse funktsiooni säilitanud tänapäevani, kuid selle seisukord võimaldab teda eksponeerida vaid avatud asendis. Retaabli kõrge kunstiline taseme tõttu pole tal aga tänapäeval kitsalt religioosne, vaid ka kunstajalooline tähendus.

Veel postitusi