Dendrokronoloogilistest uuringutest kirjutab Tartu Ülikooli dendrokronoloog Alar Läänelaid.
Dendrokronoloogilises uuringus ei pakkunud meile niivõrd huvi puidu dateering (kuna altari valmimise aasta on teada: 1483), kuivõrd geograafiline päritolu (dendrogeograafia).
2005. aastal kirjutas üks Euroopa tuntumaid dendrokronolooge prof. Dieter Eckstein artikli 1970. aastatel uuritud ja konserveeritud Bernt Notke ühest võimsamast tööst – Lübecki peakiriku triumfigrupist (rist ja letner). Triumfigrupp valmis 1477 ning dendrokronoloogilise info põhjal võttis hiidteose valmistamine aega 5-6 aastat. Üle kahe meetri kõrged skulptuurid on välja tahutud ühest tammepakust, suunaga pea allapoole. Mis aga teeb toonase tulemuse meie praeguste uuringute valguses huvitavaks, on puidu päritolu tuvastamine. Eckstein tegi kindlaks, et triumfigrupi skulptuuride puit pärineb Lübecki piirkonnast, ilmselt Lübeckist lõuna pool paiknenud metsadest. Viie suure figuuri puhul ei jäänud uuringutes kahtlust, et kõigi skulptuuride puit pärineb samast piirkonnast, seda on töödeldud värskelt (värsket puitu on märksa lihtsam nikerdada) ning ära on kasutatud tammepaku maksimaalne laius. Maharaiutud puude vanus on kuni 170 aastat. Kui figuurid olid valmis nikerdatud (vahetult pärast puu langetamist, 1470ndate algusaastatel), jäeti need kuivama ning lõpuks kaeti krundi- ja värvikihiga.
Seevastu letneri siledapinnaline puit on nn Balti tamm ja pärineb Poola aladelt. Paneelid on lõigatud radiaalsuunaliselt, et need ei kõmmelduks. Samast piirkonnast pärinevast puidust on tehtud ka triumfiristil paikneva ingli tiivad. Puidu vanuseks hinnati kuni 300 aastat. Kokkuvõttes jõuti järelduseni, et Notke kasutas kahte tüüpi puitu: figuuride nikerdamiseks kohalikku Põhja-Saksa tamme ning vähemalt plangukujuliste vormide tarbeks Balti tamme.
Miks Notke kasutas kahte erinevat päritolu puitu, jääb üheselt vastamata. Üheks võimalikuks põhjuseks oli kohaliku puidu liigne okslikkus ja kõverus, mis ei võimaldanud saada vajalikke sirgeid ja massiivseid planke.
2021. aastal uuritud Tallinna Püha Vaimu kiriku skulptuuride aastarõngaste ridu oli võimalik võrrelda ka Lübecki peakiriku triumfigrupi skulptuuride omadega (vt diagramme). Nii Tallinna Püha Vaimu kiriku altariretaabel kui ka Lübecki toomkiriku triumfigrupp on Bernt Notke tööd. Kõigi skulptuuride aastarõngaread on äratuntavalt sarnased. Püha Vaimu kiriku Donaatori kuju aastarõngarida on Lübecki ridadega kõige sarnasem.
Lübecki viie skulptuuri ja Tallinna Donaatori puit pärineb tõenäoliselt samast metsast. Sarnasusnäitajate järgi võinuks see mets asuda Lübecki lähistel või Schleswig-Holsteinis. Seevastu kahe teise mõõdetud skulptuuri (Elisabeth ja Filippus) puit pärineb ilmselt kusagilt lähikonnast samas piirkonnas.
Tallinna Püha Vaimu kiriku altari skulptuuride dendrokronoloogilise uuringu tulemuse usaldatavust kinnitab dateeringu täpne sobivus dokumentaalsete andmetega: ainus skulptuur, millel on säilinud mõned maltspuidu aastarõngad, Donaator, andis puu tõenäoliseks langetusajaks AD 1483-1498. See on teoreetiline ajavahemik, mis põhineb piirkonna tammede keskmisel maltspuidu aastarõngaste arvul ja selle hajuvusel. Üksikjuhtumil ei tarvitse maltspuidu aastarõngaid olla 15, vaid neid võib olla ka vähem või rohkem (teatud tõenäosusega). Donaatori kujul on säilinud kaheksa maltspuidu aastarõngast. Võimalik, et see rida ei ulatu kooreni, s.t. mõned maltspuidu rõngad on puudu. Kui palju veel oli, seda me ei tea. Võibolla oli üks veel, võibolla oli kuus. Viimasel juhul oleks tamm kasvanud veel 1482. aasta suvel, seejärel raiutud ja toorest puidust nikerdatud ning seejärel kaetud polükroomiakihiga.
Teistel uuritud skulptuuridel, Filippusel ja Elisabethil, ei saa me mahatahutud aastarõngaste arvu arvata maltspuidu järgi, kuna nendes skulptuurides pole maltspuitu säilinud. Ent nende aastarõngaridade dateeringud klapivad hästi Donaatori dateeringuga.
Tallinna Notke töödega võrdlemiseks saime dendrokronoloogilisi andmeid ka kolmandast Notke valmistatud suurteosest – Aarhusi katedraali altarist Taanis. Dendrokronoloog Niels Bonde saatis oma kunagi mõõdetud ja valdavalt dateeritud aastarõngalaiuste read Aarhusi altarist. Ent Aarhusi aastarõngaread pärinevad suuremas osas altari nö tehnilisest osast – laudadest ja võrestikest. Nagu teame D. Ecksteini uurimusest, kasutas Notke laudadeks sissetoodud tammepuitu. See leidis täielikku kinnitust ka Aarhusi altari puidu korral. Aarhusi peakiriku altari konstruktsiooni puidu aastarõngalaiuste read ei korreleerunud ei Lübecki ega Tallinna Notke skulptuuride aastarõngaridadega, vaid hoopis Balti tammekronoloogiaga.
Aga mis meie tulemuste puhul kõige olulisem – kõik see toetab Ecksteini järeldusi Notke valmistatud altarite skulptuuride puidu kohalikust (Põhja-Saksamaa) päritolust ja laudade import-päritolust (Leedu ja Poola).
Postituses on viidatud Dieter Eckstein artiklile Wood science and art history – interdisciplinary research illustrated from a dendrochronological point of view. Constructing Wooden Images: Proceedings of the Symposium on the Organization of Labour and Working Practices of Late Gothic Carved Altarpieces in the Low Countries. Carl Van de Velde (Editor), Hans Beeckman (Editor), Joris Van Acker (Editor), Frans Verhaeghe (Editor)