Püha Gregoriuse missat kujutati hiliskeskaja kunstis väga sageli, sest see näitlikustas katoliku kiriku üht tähtsaimat õpetust – armulauaveini ja -leiva muutumist Kristuse vereks ja ihuks. Nimelt ilmutas legendi kohaselt Kristus end missat pidavale paavst Gregorius Suurele (590–604), et kinnitada oma tõelist kohaolekut armulauaelementides. Ka siinsel pildil võib näha altaril seismas kannatavat Kristust, kelle haavadest voolab verd karikasse. Paavst Gregorius põlvitab altari ees, imet on pealt nägemas kolm piiskoppi, kolm kardinali, kolm toomhärrat, diakon, alamdiakon jt. Paljusid tegelasi on kujutatud isikupäraste näojoontega. Lübecki Maarja kirikus asunud maal hävis 1942. aastal.